Veebruaris 2026 Olustvere mõisas toimunud konverentsil „Maaelu maine – kes loob ja kuidas hoiab?“ otsiti vastuseid küsimusele, kuidas tagada sektori jätkusuutlikkus ja järelkasv. Arutelude keskpunktis oli tõdemus, et maaelu maine ei ole lihtsalt väline kuvand, vaid strateegiline ressurss, mis mõjutab otseselt poliitilisi valikuid ja investeeringuid. Konverentsil rõhutati, et maine on usalduse ja koostöö eeldus, mis määrab, kas põllumajandust nähakse tuleviku lahenduse või mineviku probleemina.
Konverentsi arutelul avasid Janel Jan-Marcus Lohvart (MTÜ Eesti Noortalunikud juhatuse esimees) ja Robin Randaru ausalt põllumajandussektori väljakutseid noorte vaatepunktist. Statistika on murettekitav, kuna Euroopa põllumajandustootja keskmine vanus on 57 aastat ning vaid 12% tootjatest on alla 40-aastased.
Teekond ja hariduse roll
Noorte paneelarutelus osalenud Robin Randaru rõhutas, et noored peavad ise olema need, kes hakkavad looma uut reaalsust ja “tunnelit ehitama”. Ta on aktiivne ettevõtja ning jagab oma teadmisi Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis, kus ta juhendab teist aastat õppetalus põllumajandusõpilaste praktikaid. Randaru sõnul on oluline näidata noortele kaasaegset tehnikaparki, et murda müüt haamri ja kangiga tehtavast mustast tööst. Ta märkis tabavalt: „Kui valgust isegi tunneli lõpuks ei paista… siis tuleb seda tunnelit hakata ehitama“. Randaru sõnul on noorte hoidmiseks maapiirkonnas kriitilise tähtsusega kaasaegne tehnoloogia ja ettevõtete varajane huvi õppurite vastu. Tema hinnangul on põllumajandus maraton, kus kehvad ajad tuleb lihtsalt üle elada ja leida toimivad lahendused oma tegevuse laiendamiseks.
Robini teekond põllumajanduses algas kaheksandas klassis, kui pere tegi oma esimese külvi küla pealt laenatud tehnikaga 20 hektari suurusel maalapil. Tänaseks harib ta juba 350 hektarit maad, tuginedes suuresti usalduslikele suhetele kohaliku kogukonna ja maaomanikega. Noor seemnetootja tõdes, et külarahvas elas tema tegemistele kaasa, kuigi paljud esialgu ei uskunud, et selline algatus üldse võimalik on. Olles ise nüüdseks põllumajandusühistu KEVILI liige, peab ta koostööd ja kogukondlikku tuge põllumajanduses ellujäämise võtmeks.
Randaru usub kindlalt, et side maaeluga algab haridusest, mistõttu on ta võtnud ette praktilisi samme teadlikkuse tõstmiseks juba koolipingis. Ta on viinud oma kodumaakonnas Ida-Virumaal vähemalt viide kooli erinevate põllukultuuride seemnekomplektid, et õpilased saaksid päriselt näha ja tundma õppida Eestis kasvatatavaid kultuure. See algatus sündis tähelepanekust, et paljud noored ei tunne enam loodust ega tea, kust toit tuleb. Randaru kutsub ka teisi põllumehi üles olema koolidele partneriks, pakkudes õpilastele praktilisi teadmisi ja väljasõiduvõimalusi.
Kes ehitab tunnelit tulevikku?
Arutelus rõhutati, et noored ei tule maale elama mitte ainult teenuste, vaid ühtekuuluvustunde ja pärandi tõttu. „Inimesed ei tule maale elama kohalike omavalitsuste teenuste pärast, vaid tulevad maale elama just selle kogukonna pärast, see ühtekuulumine, see pärandväärtus“. Randaru hinnangul on side tootja ja kohaliku elaniku vahel hakanud hajuma ning selle taastamine on noorte põllumeeste üks olulisemaid ülesandeid. Ta usub, et pidev selgitustöö oma tegevuse vajalikkusest aitab vältida konflikte ja kasvatada ühiskondlikku aktsepteerimist.
Tootja peab kogukonnale selgitama oma tegevuse vajalikkust ja olulisust, näiteks rääkima läbi, millal ja miks mingeid töid tehakse, eriti kui need toimuvad elumajade läheduses. Suurtootjate tehnikapark (traktorid, generaatorid) on kogukonna jaoks strateegiline ressurss. Side kogukonnaga tugevneb just rasketel aegadel (nt lumetormid), kui kohalikud elanikud saavad loota vaid põllumehe abile. Selline praktiline panustamine on oluline osa mainekujundusest, isegi kui see ei ole alati majanduslikult tulus.
Poliitikaanalüütik Andreas Kaju märkis juba päeva alguses, et demograafiliste muutuste tõttu väheneb pidevalt nende inimeste hulk, kellel on “käsi põllumajanduses sees”. Põllumajandust esitletakse kahjuks vaid kui maainimestele vajalikku haru, kuna side reaalse tootmisega on ühiskonnas laiemalt kahanenud.
Taluniku vaade ja kogukonna hoidmine
Paneelarutelus, mida juhtisid Kristjan Anderson ja Elmar Reinhold, jagasid oma kogemusi tuntud maaelu edendajad Tiit Niilo (Nopri talumeierei), Tanel Tang (Tanel ja kanad) ja Tõnis Soopalu (Farmer Tõnis). Tootjad tõid esile sotsiaalmeedia olulisust tarbijaga suheldes. Tanel Tang selgitas, et ebaõnnestumiste huumoriga jagamine muudab põllumehe inimlikuks ja usaldusväärseks.
Arutelus osalenud tõdesid, et sektorit vaadatakse tihti kui „hädaldajate kampa“, kuid tegelikkuses on tegu dünaamilise ja innovaatilise valdkonnaga. Tanel Tang rõhutas, et sotsiaalmeedia on andnud igale põllumehele võimaluse olla oma loo jutustaja, kusjuures ebaõnnestumiste jagamine huumoriga muudab tootja inimlikuks ja usaldusväärseks. Tõnis Soopalu tõi esile, et kuigi ta alustas oma loo rääkimist teistele põllumeestele, on tema peamine jälgija täna linnainimene, keda huvitab nii ehtne maaelu kui ka kaasaegne tehnoloogia. Linnainimesi huvitab siiralt kaasaegne tehnoloogia, näiteks isejuhtivad traktorid, mis aitavad muuta sektori kuvandit innovaatilisemaks. Tiit Niilo toonitas, et noorele generatsioonile ei ole põllumajandus atraktiivne ilma tehnoloogilise arengu ja positiivse kuvandita – räpasus ja vanamoodsus peavad kaduma.
Talunikud tõdesid ühiselt, et maine ei kujune suured kampaaniatega, vaid väikeste ja järjepidevate ausate sammudega. Usaldus tarbijaga tekib läbi järjepideva ja ausa suhtluse.
Maine on tegude peegeldus
Päeva võttis kokku Marko Pomerants, kes tuletas meelde, et maine on teiste inimeste peas toimuv kokkuvõte meie endi tegudest. Ta võrdles mainet varjuga, mis käib meiega alati kaasas: „Maine on vari: mõnikord käib ees, mõnikord järel, aga alati kaasas, isegi ekvaatoril”. Pomerants rõhutas, et hea maine on praktiline väärtus, mis vähendab selgituskulu ja kiirendab otsuste tegemist. Tema sõnul on oluline alati ajakirjandusega suhelda ja oma lugu rääkida, esitades küsimuse: „kuidas optimistlikult hädaldada?“. Lõppsõnana kõlas füüsika valem, mis meenutas, et töö on tehtud alles siis, kui on toimunud reaalne nihe nii tegudes kui mõtteviisis.
Arikli koondas materjalide põhjal Hanna Tamsalu, METK
