Glüfosaadid, toime inimesele ja loodusele

Glüfosaadid, toime inimesele ja loodusele

Luule Metspalu,
Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonna instituudi teadlane

Esmakordselt ilmusid glüfosaatide baasil valmistatavad herbitsiidid turule 1970-ndate aastate alguses ning praegusel ajal kasutatakse neid maailmas kõige rohkem. Glüfosaatide populaarsus on eelkõige tingitud esmastootja Monsanto Company kinnitustest, et tooted pole ohtlikud inimesele ega keskkonnale. Tuntuim glüfosaatne herbitsiid on Roundup, mida turustatakse enam kui 100 riigis.

Kasutamine on viimasel aastakümnel järsult suurenenud tänu glüfosaadikindlate kultuuride väljatöötamisele. Praegu on tuntumad herbitsiidikindlad kultuurid sojauba, puuvill, mais, raps jne. Kasutatakse laialdaselt põllul, metsas, aias, teeäärtes, kahjuks ka veekogudes jne. Väga tähtis on märkida, et glüfosaadist on sageli veelgi mürgisemad herbitsiidi koosseisus olevad abiained.

Glüfosaatide müük Eestis on viimastel aastatel kõvasti tõusnud, inimesed on saanud jõukamaks ja glüfosaatide hind on langenud. Eestis oli 2006. aastal lubatud kasutada 14 erinevat glüfosaatide baasil loodud herbitsiidi, neist kuus on Roundupi eri vormid.

Kuidas glüfosaat taime tapab?

Glüfosaadi molekulid, tungides taimerakkudesse, takistavad valgu sünteesi, blokeerides kolme valgu koostises oleva aminohappe – fenüülalaniini, trüptofaani ja türosiini moodustumise (taimed nälgivad surnuks).
Kuna esimest kahte selgroogsed ei sünteesi ning türosiin moodustub soojaverelistes teisiti kui taimedes, usuti pikka aega, põhjendamatult, et glüfosaat on inimesele ohutu.

Kuid juba 1991/92 hakkasid arstiteaduslikes ajakirjades ilmuma artiklid, kus leiti, et glüfosaatidega kokku puutunud põllumajandustöötajate hulgas suurenes pahaloomulistesse kasvajatesse haigestunute arv. Kuivõrd Monsanto firma oli oma glüfosaatseid preparaate reklaaminud kui täiesti ohutuid, kaevati nad kohtusse eksitava reklaami esitamise pärast ning sunniti selline reklaam toodetelt eemaldama.

Toime soojaverelistele on mitmesugune

Välised ilmingud on silmade kipitamine, pisaravool, nägemise ähmastumine, nahalööve, nahapõletused või sügelemine, iiveldus, kurgu kraapimine. Aga ka astmahoog, hingamisraskused, pearinglus, nohu, uimasus.

Laborikatseis on leitud, et glüfosaadid kahjustasid hiirte maksas ja neerudes DNA-d ning tekitasid geneetilisi kahjustusi luuüdis. Kahjustusi on leitud ka inimese ning veiste vererakkudes, aga ka sidekoes. On leitud otsene seos glüfosaatide kasutamises ja verevähki ning munandivähki haigestumise sagenemises. Aga ka kilpnäärme kasvajate tekkes, mitte-Hodgkinsi lümfoomi (lümfisüsteemi kasvaja) sagenemises, rinnavähi rakkude kiirenenud jagunemises, silmakae tekkes ning läätse kahjustustes.

Glüfosaadi jäägid mullas ja vees

Kaua arvati ekslikult, et mullas glüfosaat seotakse ja inaktiveeritakse kiiresti. Nüüdseks on teada, et mullaosakeste poolt esialgselt seotud osad vabanevad kergesti, on väga mobiilsed, satuvad ringlusse ning on väga mürgised.
Suureks takistuseks meie teadmistele on see, et glüfosaati on keskkonnas tehniliselt äärmiselt raske määrata ning maailmas on praegu vaid mõni labor, kellel on olemas vastav uurimisbaas. Nende laborite töödest on selgunud, et senised andmed jääkide puudumise kohta toidus ja keskkonnas on väärad.

Glüfosaadijääke on leitud 249 päeva põllumuldades ning 296 ja enama päeva metsamuldades, põhjustades vihmausside ja kasulike putukate suremist. Glüfosaat satub pinnavetega kergesti veekogudesse, kus see kahjustab veelinde, -loomi ja -taimi.

Glüfosaatide kasutamist seostatakse arvukate uute taimehaiguste tekkega. Glüfosaatide kasutamisel ägenesid seenhaigused teraviljadel, sojaubadel, suhkrurool. Glüfosaadiresistentsusest on saamas üleilmne probleem.

Luule Metspalu väga põhjalikus artiklis olid kõik faktid esile toodud allika viidete ja graafikatega. Luule Metspalu on mitmete erialaste raamatute autor.

Refereeris Vilma Rauniste

Meie Maa (31.10.2012)

2012-11-01T10:00:00+00:00Neljapäev, 1. november, 2012|Uudised|