Herpesviirus on veiste hulgas küllaltki levinud, põhjustades loomadel ülemiste hingamisteede põletikke ja sigimisprobleeme, näiteks aborte. Seega tekitab viirusnakkus loomakasvatajatele majanduslikku kahju, kuid inimesele see ohtlik ei ole.
Reedel, 23. novembril kaitses Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi doktorant Kerli Raaperi väitekirja „Veiste herpesviirus 1 nakkuse epidemioloogia, mõju karja tervisele ja tõrje Eesti piimaveise karjades“ filosoofiadoktori kraadi taotlemiseks veterinaarepidemioloogia erialal.
Doktorant uuris Eesti piimaveise karjades rakendatud vaktsineerimisprogrammide efektiivsust ning jälgis nakkuse dünaamikat nendes karjades, kus tõrjeprogramme ei rakendata ning kus noorkari on viirusega nakatumata.
Noorkarjad on sageli viiruse tõrjel eelistatud situatsioonis, sest neis karjades on isoleeritud tingimustes võimalik kasvatada nakkusvaba järeltulev põlvkond ning vaktsineerida nad vahetult enne põhikarja viimist,“ selgitas Raaperi. „Selliselt on vaktsineerimise periood lühem ning tõrje kulud väiksemad.“
Suurte karjade puhul on viiruse karjasisene levimus suurem, mistõttu on nendes karjades kõige otstarbekamaks viiruse tõrje meetodiks loomade vaktsineerimine markervaktsiiniga kombineerituna haigestunud loomade kiirendatud väljaviimisega. Karjades, kus viiruse levimus on madal, on majanduslikult otstarbekam loomad praakida.
Aive Sarjas, Maaleht (27.11.2012)
