Hoides maakarja hoitakse esiisade pärandust

Hoides maakarja hoitakse esiisade pärandust

Haruteelt mõnikümmend kilomeetrit Haapsalu poole sõites hakkavad paremat kätt Jaanika külas silma ke­nad karjamaad. Kõik sile­daks pügatud, nagu oleks just niiduk või lambakari üle käinud. Karjamaade vahelt läbi, on tulijat tervitamas silt "Palu talu".

"Oli küll nii, et isa ostis talu Jaa­nika mõisalt 1926. aastal. Sai kaubana 46 hektarit maad," tu­letab Palu talu peremees Jüri Simovart ajalugu meelde.

46 hektarit oli selle aja mõis­tes küll kõvasti üle keskmise Ees­ti talu, aga enamus sellest maast oli võsa all, lausa padrik. Sellest ka talu nimi – Palu talu. Tegelik­ku põldu ja põllumaad oli natuke üle kahe hektari, teab peremees. Selles kandis on üldse palju ma­dalat maad, võsa, vahel suisa sood.

Kui kõik talud oma maad vabatahtlikult-sunniviisiliselt kolhooside loomiseks ära andsid, ei jäänud ka Palu taluperel muud üle, kui vabaks ostetud maast loobuda.

"Läksime perega 1954. aastal Laksesse, ema sai sinna vasikatalitaja koha. Mina ise läksin Ruilasse kooli, suuremaks saades aga Vigala põllutöökooli," mee­nutab Jüri Simovart noorpõlve.

Tagasi talusse

Koos noore mehega kasvasid aga ka kohalikud pisikesed riigi­majandid, kuni neist sai üks suur Riisipere sovhoos. "Mina enam koju tagasi ei tahtnud, polnud vist õiget ametit," arutleb Jüri Simovart. Nii sai tööd tehtud hoopis kuulsas Kirovi kalurikol­hoosis ja seitse aastat Dvigateli sõjatehases Lasnamäel.

Kui läinud sajandi 80ndate lõpus sai hakata taotlema oma talumaid tagasi, tegi seda ka Jüri Simovart.

"Tulin tagasi kodukohta – ehmatas ikka ära küll. Kõik meie endised põllu-ja karjamaad olid haavapadrikusse kasvanud, kuivendussüsteemid umbes," meenutab Palu talu peremees uut algust natuke rohkem kui 20 aastat tagasi. Ja mõtiskleb siis:

"Ega me tegelikult päris talu taastamise mõttega tulnudki, tahtsime rohkem abikaasa Maar­jaga rajada koha, kus vanaduspõlve hea veeta."

Aeg oli aga selline, et riik toetas aktiivselt talu taastajaid, välismaalt tuli taluliitude vahen­dusel kasutatud tehnikat, toimu­sid talunike koolitused. "Kui veel Savisaare valitsus lubas talutaastajaile tasuta maaparanduse riigi poolt, siis oligi otsustatud – hak­kame talu tegema," loeb Jüri Si­movart üles põhjused, miks ot­sustati isatalu arendada.

Talutaastajaid oli siis Eestis palju.

Jüri Simovart: "Ega kolhoo­sikeskuses ju talu teha lastud, meie olime aga ääremaal, hakka­sime vaikselt asju ajama."

Hoiab maakarja

Hakati jälle maad võsast pu­hastama, uut elumaja ehitama, maadele kuivendussüsteeme ra­jama. Taastama seda, mille nõukogude võim oli poole sajandiga hävitanud.

"Et ma olin Kirovis kasvuhoo­neid ehitanud, siis sai siiagi kõi­gepealt kasvuhoone rajatud," kõneleb peremees., "Perenaine Maarja käis kurke-tomateid Haapsalu turul müümas."

Suur kasvuhoone taluõues kinnitab, et peremehe jutul on tõsi taga. Hakkaja pere proovis ka kalkunitega, aga…

"Siis luges Maarja kuskilt ajalehest, et maakari on hästi vähenõudlik, loomad rahuliku loomuga – otsustasimegi proovi­da maakarjaga," kõneleb pere­mees. Lehekuulutuse peale osteti Virumaalt kaks lehmvasikat.

Need panidki karjale aluse. Vars­ti oli juba neli looma, siis ka­heksa… Kui ka maad sai paran­datud, julges talu juba paremini lüpsvaid, aga ka nõudlikumaid holsteini tõugu loomi osta. Ehk eesti keeli mustakirju karja. Nüüd on Palu talu laudas 27 lüpsilehma, mustakirju kari pooleks maatõugu lehmadega. "Palju abi on meil ka Eesti Maakarjakasvatajate Seltsist," räägib Jüri Simovart. "Aitab nii nõu kui tegudega."

Et Palu talus asjatundjate nõuandeid kuulda on võetud, kõnelevad sellest arvukad tun­nustus- ja tänukirjad peremehe töökabineti seinal ja sahtlis. Saa­dud Luige tõuloomade näituselt, põllumajandusministeeriumist, maakarjakasvatajate seltsilt… Nüüd esitati Palu talu peremees-perenaine selle, seltsi poolt ka aasta põllumehe konkursi nominendiks. Ainukesena Harjumaalt.

"Ju nad ikka teadsid, keda esitavad," arvab Jüri Simovart. Teised selle kandi ja ka kauge­mate kantide väiketalunikud, kes kunagi suures talutaastamis-tuhinas alustasid, on ammu lõ­petanud. Palu talus aga peetakse plaane veel kasvada.

Jüri Simovart: "Eks pojad aita, kahekesi me ei jõua. Ja ümbruskonnas ruumi laieneda on. Ka piima hind on praegu sel­line, et tasub toota."

Ka riik maksab maakarja pidajaile kui ohustatud liigi säilitajaile toetust. Eestis on alles jää­nud natuke rohkem kui pool tu­hat maakarja tõugu lehma. Kes hoiab seda karja, hoiab ka meie esivanemate pärandit.

Arvamus

ANTS AAMAN

Eesti Maakarjakasvatajate Seltsi asepresident, Karukämbla talu peremees

Tunnen Jüri Simovarti rohkem kui 20 aastat – sellest ajast, mil Eestis talude taastamine algas. Ta on aktiivselt kaasa löönud ka Harjumaa Taluliidu tegevuses, oleme koos käinud mitmetel õppereisidel.

Väga sihikindel ja sõnapidaja mees. Paljud kunagised alustajad on oma taluga lõpetanud, tema rühib visalt edasi, kuigi alustuseks ei saanud muud kui isa võssakasvanud maa. Üht peretalu ei saa pidada peremees üksi, sama tähtis on ka perenaine, ja Maarja on kõik need aastad kindlalt Jüri kõrval püsinud, abiks olnud. Tubli eesti pere.

Ülo Russak, Harju Elu (30.11.2012)

 

2012-11-30T10:00:00+00:00Reede, 30. november, 2012|Uudised|