Isemajandavad Eesti seakasvatused

Isemajandavad Eesti seakasvatused

Eesti seakasvatus liigub järjest rohkem selle poole, et ise kasvatan, ise tapan ja ise müün ka liha maha.

OÜ SF Pandivere juhataja Aare Kalsoni sõnul ei ole Eestis võimalik seakasvatusega teisiti enam teenida, kui tuleb kogu protsess sigade kasvatamisest kuni lõpptoodangu müügini enda kätte võtta. SF Pandiverel on sigalad Väike-Maarjas ja Tartumaal, kus asuvad ka väike tapamaja ja lihapood. Kaks aastat tegutsenud pood on tartlaste ja lähedal asuvate valdade elanike seas üsna populaarne, selle juurde sõidavad koguni vallabussid.

Väike-Maarjas asub peamiselt SF Pandivere tootmine ja sealsetes lautades on 4800 siga, Tartumaa lautades on neid 2000.

Plaanid, mis kirjas kümmekond aastat tagasi valminud arengukavas, täielikult täidetud pole. Kavas oli kogu seakasvatus Väike-Maarjasse jätta ning tapamaja ja liha edasine väärindamine sisse seada Tartumaal.

“Esiteks on majandus arenenud meile ebasoodsas suunas, mistõttu seakasvatus on Eestis tõsises kriisis. Teravilja hind on läinud kõrgemaks ja sealiha hind madalamaks. Loogikaga see kokku ei käi,” selgitas Kalson.

Teisalt ei läinud SF Pandivere plaanid kokku valla arengukavaga, mis näeb ette orienteeruda rohkem turismindusele, ja seetõttu polnud võimalik Väike-Maarjas seakasvatust laiendada. “Me põrkusime tõsise vastuseisuga ja olimegi sunnitud oma plaanidest loobuma ja tootmist siin vähendama. Umbes 20 protsendi jagu oleme viimase aasta jooksul tootmist vähendanud,” rääkis Kalson.

Tootmine väheneb veelgi. Eelmisel aastal müüdi 15 000 siga, tänavu on plaanis müüa 1000 siga kuus ehk siis poes läheb müügiks 250 kilogrammi liha päevas.

Kalsoni selgituste kohaselt on tootmise vähendamine seotud ka arendustegevusega, sest Euroopas kellelgi toodangu vastu huvi pole ja Venemaale ei saa liha tarnida.

“Samas on näha, et meie oma toode kohalikele inimestele ikkagi meeldib. See on selgelt näha Tartus, kus meil on oma tapamaja ja oma pood ning kus me praegu suudame peaaegu kogu oma toodangu maha müüa. Klientidele meeldib, et meie toodang on alati oma ja värske,” kõneles ta. Poe lihakambril on näiteks aken, mille kaudu kliendid saavad jälgida, et seal on kõik korras ja puhas, samuti lõigatakse liha klientide silme all. Hinnatase hoitakse poes alati pisut madalam, kui on Tartu turul. “Meil on vaja palju müüa ja seetõttu hoiame hinnad all ja jälgime pidevalt, et oleks odavam kui turul. Meil ei ole eesmärki teenida suurt kasumit väikese kogusega, vaid tahame müüa suuremas mahus ja hoida tootmine hinges,” kommenteeris Kalson lihapoe hinnapoliitikat.

Äri kasumlikkuse kohta mainis Kalson, et krooni ajal olid numbrid suuremad ja oli lihtsam arvet pidada. “Eurode puhul arvestatakse kolm kohta peale nulli ja see kolmas koht tähendab juba päris palju. Kui maht on suur, siis selle kolmanda numbri ümber mäng ainult käibki,” nentis ta.

Numbreid vaadates selgub, et lihakilo eest saadav keskmine hind on praegu siiski tõusuteel: kui 2009. aastal oli see SF Pandiverel 1,24 eurot ja 2010. aastal 1,22 eurot, siis 2011. aastal 1,27 ja 2013. aastal koguni 1,42 eurot.

“See hind on läinud kõrgemaks seetõttu, et me ise realiseerime. Kombinaadi hinnad jooksevad täna hoopis teistpidi. Täpselt ma ei oska öelda, mis see hind oleks, kui müük­sin täna kombinaati, aga arvan, et see, mis me kilogrammi eest sealt saaksime, oleks umbes 1,15 eurot keskmiselt. Kusagil aasta alguses oli kombinaadi hind 94–95 senti. Üks mees ütles mulle, et sõbrahind on 95 senti, muidu oleks 90 senti,” rääkis Kalson.

Ise liha väärindamine on Kalsoni sõnul suur töö ja ka kulud on suuremad, mistõttu kasum väga palju omahinnast kõrgemale ei kerki. “Aga kui täna tuleks müüa kombinaatidesse, siis oleks see selgelt miinusega tegevus,” nentis ta, lisades, et kogu ahel tuleb enda kätte võtta, kui ei ole eesmärgiks haisu või sõnnikut toota.

Kuna on näha, et kliendid hindavad omamaist toodangut, mille päritolus saab kindel olla, on SF Pandiverel selge edasine plaan panustada tootearendusse. “Kui järgmisel aastal õnnestub toetust saada, siis ehitan igal juhul uue tootmisosa Maramaale Tartumaale,” lubas Kalson. Ta soovib hakata vorstitsehhis tegema vorsttooteid ja rajada väikese lihalõikusettevõtte, mis võimaldaks müüa liha teistele lihakäitlusettevõtetele.

“Täna ma müün rümbana, mis on odavtoode, ja selle ostjaid on suhteliselt piiratud arv. Kui ma suudan müüa kaelakarbonaadi, kintsu, sisefileed, välisfileed, ribi, siis igale tootele on eri ostja. Klientuur, kellele müüa, laieneb oluliselt. Restoranid ju ei osta tervet rümpa.

Praegu võin liha müüa ainult otse tarbijale, aga käitlejatele mitte,” selgitas Kalson. Oma klientidena näeb ta Tartu piirkonna inimesi – Tartu linnas ja sellest 50 kilomeetri raadiuses elab ligikaudu 150 000 inimest.

Muretsemiseks annab põhjust Aafrika sigade katk, mis nüüd on levinud juba ka Lätis ja Pihkva oblastis. “See peab Eestisse jõudma, siin ei ole muud võimalustki,” rääkis Kalson murelikult. SF Pandivere on katku vastu rakendanud kõiki võimalikke meetmeid: väravad on igal pool kinni, aiad ümber ja mitte ühtegi võõrast inimest farmidesse ei lasta, väljas on desomatid ja ka farmi töötajate puhul ei ole isiklike kodusigade pidamine sallitud.

Varem olid Tartus poe ees põrsad inimestele vaatamiseks ja lastele rõõmuks, kuid katkuoht tegi sellele lõpu. “Midagi ei olnud teha, see oli meie jaoks väga suur ohuallikas,” lausus Kalson.

Risto Kukk, 09.07.2014, Virumaa Teataja, lk.4.  

Kliendid on Oma Põrsa üles leidnud

Poolteist aastat tegutsenud perefirma Oma Põrsas avas Rakveres Pikas tänavas lihakarni paar kuud tagasi. Poe omanik Kirke Laht ütles, et kliendid on nad üles leidnud. “Käivad ja kiidavad,” ütles ta, rõhutades, et tarbija hindab just kindlust, et nende käest ostes saab kohaliku liha, mitte välismaalt sisse toodu, sest ettevõttel on endal farmid Vajangul.

“Meie ei pea lisama enda toodetele märget, et tegemist on Eesti seaga, sest absoluutselt kogu toodang ongi kodumaine,” lisas Urmas Laht, seakasvatusega tegeleva firma Markilo omanik.

Poest ostetakse väga palju sea veerandkeresid, mida saab kohapeal vastavalt soovile ja vajadusele tükeldada. Nende järele tullakse näiteks ka Raplast ja Kohtla-Järvelt. Kirke Laht lisas, et just paljud maainimesed ostavad korraga suurema portsu, et ei peaks nii sagedasti poes käima, kuigi värsket liha saab neilt alati. Aga põhiküsimus on just kehvades liikumisvõimalustes, mis kujundavad ostuharjumusigi. Kliendid jälgivad tähelepanelikult ka hinnakampaaniaid.

Poes on oluline, et värsket liha ei jätkuks mitte ainult hommikul, vaid ka õhtutundidel. Vajadusel tuuakse seda juurde. Aga näiteks jaanipäeva aegu läks küll nii, et mõnedest grilltoodetest tuli puudu. Perekond Lahe firma müüb lihatooteid veel Mustamäe ja Nõmme turul ning on laienemas, kuid selle plaani jätavad ettevõtjad esialgu saladuseks.

Mis puutub sigu kimbutavasse Aafrika katku, siis teeb see Urmas Lahe murelikuks. “Eestis on metssigade liikuvus väga suur. Kui vaadata, et pool sealihast ostetakse sisse, ja kui välisturud ära lõigatakse, siis mõjutab see kindlasti turgu ja mõned väiksemad tootjad võivad ära kukkuda,” rääkis ta.

Näiteks Leedu keelas Lätist, kus taud avastatud, elussigade sisseveo, liberaalne Eesti pole seda veel teinud. Tarbija võib siiski rahulik olla, sest Aafrika katk inimesele ohtlik ei ole. 

09.07.2014, Virumaa Teataja, lk.4.  

 

2014-07-09T10:00:00+00:00 Kolmapäev, 9. juuli, 2014|Uudised|