Allikas: Maablogi 9. oktoober 2025
Kas teadsid, et suur osa põllumajanduse, toidu- ja puidutööstuse jääkidest võiks olla väärtuslik tooraine, mitte lihtsalt jäätmed?
Viise jääkidele kasutust leida otsisid Eesti Maaülikooli teadlased värskelt valminud uuringuga “Bioloogilist päritolu kõrvalsaaduste ja tootmiskadude andmekogumise metoodika väljatöötamine ning tekkekogused”. Uuringu tellis Regionaal- ja Põllumajandusministeerium eesmärgiga luua metoodika, mis annaks tervikliku ülevaate sellest, kui palju ja kus tekib bioloogilist päritolu kõrvalsaadusi ja tootmiskadusid – materjale, mis võiksid ringbiomajanduses leida uue elu.
Teemat avab lähemalt ministeeriumi põllumajanduskeskkonnapoliitika osakonna peaspetsialist Iris Kuhi.
Miks oli vaja teha selline tootmisjääkide uuring?
Praegu ei ole Eestis terviklikku ülevaadet, kui palju ja milliseid bioloogilisi kõrvalsaadusi tekib eri majandusharudes. Andmeid kogutakse mitmesse eraldi registrisse ja sageli ei eristata kõrvalsaadusi jäätmetest.
See tähendab, et suur osa potentsiaalsest ressursist jääb kasutamata – olgu selleks kalatööstuse kõrvalproduktid (kalapead, sisikonnad ja tööstuslikud jäägid), põllumajanduslikud jäägid (koristusjärgsed taimeosad, põhk ja silojäägid) või toidutööstuse tootmiskadudest tekkivad materjalid (koored, viljaliha, vadak või õlleraba). Sama on lugu puidutööstuse kõrvalsaadustega, nagu raidmed, puiduhake ja koor, mis võiksid olla väärtuslik tooraine biokütuste, väetiste või uute toodete valmistamisel.
Uuringu käigus analüüsiti nii riiklikke andmebaase, välisriikide tavasid kui ka ettevõtete valmisolekut oma kõrvalsaaduste kohta andmeid koguda. Häid näiteid pakub Soome, kus Luonnonvarakeskuse (LUKE) andmebaasid ja materjalipank Materiaalitori toetavad ringmajanduse eesmärke ja aitavad ettevõtetel ressursse paremini väärindada.
Mis uuringust selgus?
Uuringus tuuakse välja, et Eestis on vaja ühtset metoodikat ja andmekogumissüsteemi, mis aitaks koondada infot eri allikatest ja muudaks andmete kasutamise lihtsamaks.
Uuringu tulemusel loodi nimekiri 70 olulisemast kõrvalsaadusest ning töötati välja metoodika, kuidas nende kohta edaspidi andmeid koguda. Metoodika põhineb põhimõttel, et kasutatakse maksimaalselt olemasolevaid andmeid ja ettevõtetelt küsitakse vaid hädavajalikku lisainfot.
Ettevõtete seas on huvi kasvamas: paljud näevad oma tootmisjääkides potentsiaali uuteks toodeteks või koostööprojektideks. Uuring soovitab tulevikus kaaluda materjalipanga loomist, mis toimiks nii andmebaaside ühenduslülina kui ka platvormina ettevõtetevaheliseks teabevahetuseks.
Kaalukaim otsus andmekorje juures on eri andmestike seostamine, mis nõuab selget õiguslikku alust ja vajadusel juurdepääsupiiranguid ärisaladuse kaitseks. Sellise seostamise edukus sõltub aga ka teadmussiirdest – just uute andmeallikate, nagu e-põlluraamat, integreerimine süsteemidesse aitab muuta andmekorje tõhusamaks ja andmete kasutuse sujuvamaks.
Samm ringbiomajanduse suunas
Bioloogiliste kõrvalsaaduste parem kaardistamine aitab muuta Eesti majanduse ressursitargemaks ja vähendada jäätmete teket. Tegu pole pelgalt aruandluse korrastamisega, vaid strateegilise sammuga ringbiomajanduse suunas, kus igal kõrvalsaadusel on potentsiaal saada uueks ressursiks.
Uuringuga “Bioloogilist päritolu kõrvalsaaduste ja tootmiskadude andmekogumise metoodika väljatöötamine ning tekkekogused” saab tutvuda ministeeriumi kodulehel.
