Lüpsja ülesanded on aegade jooksul küll põhjalikult muutunud ning suure osa tööst teevad ära masinad, kuid kergete hulka ei kuulu see amet tänapäevalgi.
Muugas asuvas veisefarmis algab lüpsja tööpäev hommikul kell neli, kahel lüpsjal, kellele on abiks ajaja, tuleb lüpsta enam kui kolmesajapealine kari.
Seejärel on mõni tund puhkust ning hilisel pärastlõunal alustatakse päeva teise lüpsiga. Kokku kestab kaheosaline tööpäev 10-11 tundi.
“Tööaja pikkus oleneb natuke sellest, kui palju parajasti lehmi lüpsil on, kui palju neist hakkab poegima, täna näiteks on lüpstavaid 334,” räägib lüpsja Raimo Grauberg.
Varahommikust tõusmist ta kuigi raskeks ei pea, on sellega harjunud ning rütm sisse kujunenud. Päeval, kui on mitu tundi pausi, saab vajadusel ka silma looja lasta. “Ma ei ole kunagi sissegi maganud,” täiendab Graubergi paariline Tiina Müller.
Graafik on selline, et neli päeva tööl, kaks vaba.
Raimo Graubergi sõnul saab tema küll piisavalt tegeleda oma hobidega, milleks on näiteks ristsõnade lahendamine ja tugitoolisport.
“Ma olen kolmandat põlve lüpsja, ema ja vanaema olid ka,” ütleb mees, kes on Muuga PM osaühingus pidanud seda ametit kaheksa aastat, kokku teinud aga analoogset tööd kolm aastakümmet. Nii on mehel hästi teada ka töövõtted, mida erinevatel aegadel lehmade lüpsmisel-talitamisel kasutatud.
“Ei tea, kas nüüd päris neljandat põlve peale tuleb, aga ajaja on minu poeg,” tutvustab ta vahetuse kolmandat liiget.
Kui uskuda veebilehel careercast.com avaldatud ametite edetabelit, kuulub piimakarjakasvataja oma kõige raskemate elukutsete hulka.
“See on raske töö,” kinnitab mees lüpsja ameti kohta, on nõus oma tööd tutvustama ja lisab naljatamisi, et huvitav, et selle elukutse vastu ei ole varem huvi tuntud.
Loomakasvatuse põhimõtted on ajaga muidugi palju muutunud. Minuvanused, praegu kolmekümnendates aastates inimesedki mäletavad veel, kuidas lehma lüpsti käsitsi, pahatihti lõi lauta astudes vastu virtsahais ning talitaja pani loomadele ühtasi süüa ja ajas vajadusel sõnnikutki.
Pärast põhjalikke rekonstrueerimistöid on Muuga farmikompleksis kaks korralikku lauta: üks lüpsikarjale ning teine noor- ja erivajadustega loomadele. Uued on lüpsikoda ja olmeruumid, kus korralikud tingimused riietumiseks, pesemiseks ja puhkamiseks.
Nii Raimo Grauberg kui ka tema paariline Tiina Müller, kes samuti loomadega juba kolm aastakümmet tegelenud, kinnitavad, et tingimuste üle viriseda ei saa. Samas ütleb Raimo Grauberg, et lüpsja elukutse ning üldse loomakasvatus on meie ühiskonnas tervikuna liialt vähe väärtustatud ja tasustatud.
See, et tänapäeval ei lüpsta käsitsi, vaid masinatega, ei ole ilmselt kellelegi uudis.
Küll aga räägib Muuga PM osaühingu juhatuse esimees Rein Pärs, et loomakasvatus on päris suur teadus. Ei ole nii, et kõik teevad kõike, vaid eraldi on tööl ajajad, söötja, seemendaja, öised valvurid ja nii edasi.
“Söötjal on üks vastutusrikkamaid ameteid,” nimetab Rein Pärs ning selgitab, et sööda hulk ja koostis – kui palju jahu, silo ja mikroelemente loomale antakse – on väga olulised piimaanni mõjutajad.
Kokku on Muuga farmis praegu 396 lüpsilehma. “Lehmad on jaotatud gruppidesse,” kõneleb ta.
Ning selgitab, et umbes kolm kuud aastas on veise piimaand kõige kõrgem, siis hakkab kogus vähenema ja umbes kaks kuud, enne poegimist, ei anna veis üldse piima.
Rein Pärsi sõnul mängib piima koguse ja kvaliteedi juures rolli iga asi: söötmine, õigeaegne lüps, vajadusel ravi. Keskmine piimatoodang aastas ühe lehma kohta on 8000-8700 kilogrammi.
Väga oluline on jälgida, et erivajadusega loomade piim, eriti kui nad on antibiootikumiravil, lüpstaks eraldi anumasse. “Kui antibiootikumiravil lehma piim satuks nii-öelda üldisesse katlasse, siis rikuks see kogu toodangu,” räägib ettevõtte juht.
Õues karjamaal käivad lüpsilehmad vaid nende kahe kuu jooksul, mil nad piima ei anna, ülejäänud aja on nad laudas.
Raimo Grauberg selgitab, et enne tööpäeva algust tuleb teha natuke eeltöid, valmis panna vajalikud vahendid, varuda paberit ja nii edasi.
Kõigepealt ajab ajaja loomad ootealale, seejärel järgemööda lüpsiplatsile. “Ega nad päris ise ei tule, natuke peab ikka kaasa aitama,” mainib Raimo Grauberg.
Kui 28 kahel pool rivis olevat looma lüpstud, lähevad nad väikese suunamise teel lauta tagasi ja ette võetakse uued.
Kõigepealt valmistatakse loom ette, nisad puhastatakse ning tehakse eellüps, seejärel ühendatakse külge lüpsimasin. Kui lüps lõppenud, kukuvad seadmed automaatselt küljest.
Tänapäeva tehnoloogia on nii arenenud, et näha on, kui kaua on lüps kestnud, palju piima tulnud, samuti on olemas andmed looma söötmise ja muu kohta.
Lüpsja ülesanne on jälgida, kas kõik toimib ikka õigesti, kui lüpsi aeg või piima kogus ei vasta tavapärasele ehk on oluliselt väiksemad, tuleb protseduuri korrata.
“Igat looma tuleb ikka tunda,” teab kogenud lüpsja Raimo Grauberg.
Kuigi igal lehmal on oma number, on neil kõigil ka nimi. Kui mõnda veist kutsutakse Maasikuks, siis teist näiteks Mersuks ja kolmandat Toyotaks.
Kõrvaltvaatajale jääb pisut mõistmatuks, kuidas aru saada, kes on kes, kui loomad seisavad pikas rivis, nina teisel pool. Kuid lüpsjatele, nagu ka söötjale, ajajale ja teistele on see enesestmõistetav.
Väga kergesti tunnevad lüpsjad ära ka need loomad, kelle piim peab minema eraldi nõusse ning kes ehk pisut rahustamist või individuaalsemat suhtlemist vajavad.
“Nad kuulavad küll, kui nendega rääkida,” ütleb Tiina Müller.
Pärast lüpsmist lehmade nisad blokeeritakse ehk kaetakse spetsiaalse ainega, et takistada bakterite levikut. Kui sarnase piimaanniga lehmad on kõik lüpstud, siis tehakse lüpsiplatsile kiirpesu.
Enne tööpäeva lõpetamist tuleb ette võtta suurem koristustöö, samuti seadmete ja anumate pesemine. “Ooteala puhastamine on ajaja ülesanne,” märgib Grauberg.
Kuigi kõrvaltvaatajale võib jääda mulje, et tegu on mõneti nagu liinitööga, mis füüsiliselt ei ole väga raske, siis tegelikult nõuab see nii oskusi kui head kehalist vormi. Ikkagi tuleb looma nisasid puutuda, vahel teda patsutada ja rahustada. “Loomad peavad meeldima,” ütleb meeslüpsja.
Kui püüan veise nisasid bakterite leviku eest kaitsmiseks vajaliku ainega katta, teeb lehm järsema liigutuse ning vahend lendab mul lihtsalt käest. Ka lüpsiseadmed ei ole üldse nii kergekaalulised, kui võiks arvata, ning neid tuleb päeva jooksul tõsta sadu kordi. Raimo Garaubergi sõnul kipuvad käed ikka valusaks jääma.
“Seda tööd ei saa teha vastu tahtmist, ainult raha pärast,” on mees veendunud ning ei salgagi, et tunneb sellest rõõmu.
Ning mis veel oluline: koos töötavate lüpsjate vahel peab valitsema usaldus, vastastikune mõistmine ja abistamine, muidu ei saa ühel platsil tegutseda.
Rein Pärs ütleb, et neil on suuresti püsitöötajaskond, paljud on ametis olnud juba ettevõtte loomisest alates ehk kakskümmend aastat.
“Eks inimesed ise teavad täpsemalt rääkida, miks nad siin töötavad,” lausub Pärs, kes peab väga oluliseks, et kõik saaksid kätte vabad päevad ja puhkuse, et palk laekuks täpselt õigel ajal arvele. Mullu lõppenud ümberehitustööd tehti suures osas ka seetõttu, et personalil oleksid korralikud tingimused.
“Meil on kokku 44 täiskohaga töötajat,” nimetab Pärs, sellega on ettevõte Laekvere valla üks suurimaid tööandjaid.
Muuga PM OÜ tegeleb lisaks veisekasvatusele ka rapsi-, teravilja- ja seakasvatusega.
Raimo Grauberg ja Tiina Müller räägivad, et hea on lähedal tööl käia, Muugas on olemas kauplus, raamatukogu ja sportimisvõimalus, samuti käivad bussid.
Nad ei kurda, kuigi muidugi, ega töökohtade valik maal just väga suur ei ole.
Amet leiba ei küsi
Suvesarja eesmärk on tutvustada veebilehel careercast.com avaldatud ametite edetabeli kõige raskemaid elukutseid.
200 ametit reastati parimatest kõige hullemateni viie kriteeriumi põhjal, milleks on füüsilised nõudmised, töökeskkond, sissetulek, stress ja edasised väljavaated. Üks neist ameteist oli piimakarjakasvataja.
Eva Klaas, Virumaa Teataja (11.07.2012)
