Pollis asuv Seedri puukool on mitu suve katsetanud uuenduslikku kastmissüsteemi. Üleeuroopalise programmi lõppemise järel peaks see jõudma suurtootmisse ning tooma meie laiuskraadidel suurt kasu näiteks maasikakasvatajatele.
Kolm aastat tagasi paigaldasid Hispaania ja Inglismaa teadurid Seedri puukooli istikukasvatusse kastmissüsteemide katseseadmed, millega loodeti vett ja energiat säästa. Istikupottidesse asetati arvutisüsteemiga ühendatud andurid, mis mõõtsid iga kümne minuti tagant mulla niiskust ja näitasid, millal istikud kastmist vajavad.
Esimene andur oli kümne, teine kahekümne ja kolmas neljakümne sentimeetri sügavusel.
Ilmajaam juhtis kastmist
Läheduses asuva kõrvalhoone katusele paigaldasid teadurid arvutisüsteemiga ühendatud väikese ilmajaama, mis mõõtis sademete hulka, õhutemperatuuri, tuule kiirust ja suunda ning valguse tugevust.
«Kui seade prognoosib peatset sadu, lükatakse kastmist edasi isegi sel juhul, kui pottides hakkab niiskust nappima,» rääkis Seedri puukooli juht Elmar Zimmer toona ja lisas, et võimalik on kasutada ka ametlike ilmajaamade prognoose.
Katusele paigaldati vastuvõtuterminal, kuhu koguti andmed, mis edastati mobiililevi kaudu Barcelonas asuvasse serverisse, kus infot hiljem analüüsiti. Süsteem hakkas tööle väikeste akudega, mis said energiat päikesepaneelide kaudu.
Neljapäeval Seedri puukoolis olnud kastmispäeval tutvustati projekti tulemusi. Elmar Zimmer tunnistas, et esimene etapp, mida juhtisid hispaanlased, äpardus, sest päikesepaneelide energiast jäi väheks ning tekkis ka muid tõrkeid. Seega tuli seadmed Hispaaniasse tagasi saata.
«Kastmises sai siiski muudatusi proovida. Kui pottide pind oli kuiv, aga sügavamal asuvatel põhijuurtel niiskust jagus, ei rutanud me kastma. Samas kui vihm kastis potte kuni kümne sentimeetri sügavuseni, aga 20 sentimeetri peal olid juured kõige aktiivsemad, andsime ikkagi vett. Reguleerisime kastmist vastavalt sellele, kus olid juured parajasti kõige aktiivsema kasvuga,» selgitas ta.
Iirlased tegid perfektset tööd
Teine etapp algas aasta hiljem iirlaste juhtimisel. Kui lõuna pool päikesepaneelid ennast õigustasid, siis põhjas, sealhulgas Eestis otsustati nendest loobuda. Kasutati statsionaarset elektrisüsteemi ning põldudel said seadmed toidet suurtelt akudelt.
Samuti leiti, et odava raha eest paigaldatud ilmajaamad annavad tihti ekslikku infot ning kindlam on kasutada lähistel asuvate statsionaarsete ilmajaamade andmeid.
«Esimese etapi vead korrigeeriti ning täiendatud seadmed töötasid seejärel ideaalilähedaselt. Mullu sattus väga vihmane suvi ning kasta ei olnudki vaja,» jutustas Zimmer. Ilma lisaveeta saadi hakkama ka Inglismaal ja Iirimaal, kus maasikapõldudel uputas.
See-eest lõunapoolsetes riikides, kus sademeid nappis, oli moodne kastmissüsteem Zimmeri jutu järgi väga suure kasuga. «Nende seadmete eelis on see, et mõõtmine käib täpselt ning vett kasutatakse väga ökonoomselt. Esimeses etapis said inglased 14 protsenti vee kokkuhoidu. Rahaliselt suurim sääst oli lõunas, kus merevesi muudetakse kastmiseks magedaks ning seda pumbatakse tihti kümnete kilomeetrite kaugusele põllule,» rääkis Zimmer.
Kõrbealad laienevad
Elmar Zimmer on oma silmaga veendunud, et veeta alasid tuleb Euroopas juurde. «Hispaanias käies nägin mäekülgi, mida veel paarkümmend aastat tagasi niisutati ning kus kasvasid taimed. Nüüd on seal vaikus, sest vett ei jagu. Enamik maailma rahvastikust elab veepuuduses. Euroopa lõunaosaski on magedat vett väheks jäänud ning Euroopa Liit panustab palju, et leida säästlikumaid lahendusi,» kõneles ta.
2008. aastal alanud Euroopa Liidu programmis «WaterBee», mis eesti keelde tõlgituna tähendab veemesilast, osales Seedri puukool Baltikumist ainsana. Programmi juhid asusid Hispaanias Barcelonas, katseseadmete väljatöötajad ja arendajad on olnud Itaalia, Suurbritannia, Iiri ja Rootsi teadusasutused.
Süsteemi loomiseks on tööd teinud 11 organisatsiooni seitsmel maal: Maltas, Hispaanias, Itaalias, Iirimaal, Inglismaal, Rootsis ja Eestis. «Rootslastel olid katsed ka Soomes. Kõigis neis riikides jälgiti kastmist vajavaid kultuure avamaale ja katmikalale rajatud katsepõldudel,» rääkis Zimmer.
Katses töökindlust näidanud seadmeid asutakse nüüd suurtootmisele kohandama.
Analoogseid süsteeme on programmi Eesti-poolse tehnilise toe Roland Rooli sõnutsi loodud juba Itaalias ja Iisraelis, aga ükski neist ei ole väga täpne ja efektiivne. See loodi matemaatilise modelleerimise teel ning aluse pani tuntud Hiina matemaatik. Juba praegu on nende vastu huvi tundnud lõunapoolsed suurtootjad ja kui neid tootma hakatakse, langevad tõenäoliselt ka hinnad. Praegu kuluks selle süsteemi kahele hektarile paigaldamiseks vähemalt 4000 eurot.
Otsitakse odavat lahendust
«Maailmas on selliste seadmete vastu väga suur huvi. Käisime Itaalias Bolognas näitusel programmi esitlemas ning kõik kiitsid seda versiooni, mis on töökindel ja inimsõbralik,» rääkis Zimmer.
Ta lisas, et veeprobleemi lahendamiseks korraldab Euroopa Liit teisigi programme ning loodetavasti saab ka «WaterBee» jätku, seekord Hispaania ja Kreeka juhtimisel. «Itaalia katsed olid Põhja-Aafrika lähistel. Sealgi oleks nendele seadmetele suur turg,» märkis Zimmer.
«Erinevalt Lõuna-Euroopast Eestis veepuudust ei ole. Samas meil väetatakse tihti koos kastmisveega. Selleks, et liigne väetis ei jõuaks põhjavette, on väga tähtis seda manustada optimaalselt,» selgitas Roland Rool.
Eestis on seadmete vastu huvi tundnud suured maasikakasvatajad, kes senini on kastnud silma ja tunde järgi ning enamasti vett pigem varuga andnud.
Eesti üks suuremaid maasikakasvatajaid, Nõo vallas tegutsev Valdis Kaskema ütles, et esialgu on süsteem liiga kallis ja kohmakas, aga kui see muutub suurematele pindadele taskukohasemaks ja mugavamaks, peab ta selle kasutamist oma väljadel võimalikuks. Samuti võib sellest tema hinnangul olla abi kurgikasvatajatel ja küüslaugu viljelejatel.
