Aigar Suurmaa, loomakasvatuskonsulent
 

Meie vabariigi veisekasvatuses on tehtud pikaajalist aretustööd mõlema kohaliku veisetõu - eesti punase ja eesti holsteini piimatüübi parandamise suunas, samas on aga neilt saadud liha küllaltki rahuldaval hulgal ja hea kvaliteediga. Nõukogude perioodil ei pandud rõhku veiseliha kvaliteedile, vaid selle hulgale. Seetõttu ei tekkinud meil teravat vajadust lihatõugu veiste  kasvatamise järele.

Mõningast huvi lihaveisekasvatuse vastu hakati tundma eelmise sajandi 50ndatel aastatel, kui Eestisse toodi mõned lihatõugu pullid piimalehmade ristamiseks. Kuid mõne aasta möödudes asi siiski lõpetati. Esimesed herefordi tõugu veised toodi Eestisse käsu korras 1978. aastal. Herefordid võitsid peagi kasvatajate poolehoiu ning seejärel nad levisid meil üsna kiiresti. Nõukogude perioodi lõpuks oli neid juba ümmarguselt 2000 pead.
Pärast seda, kui 1991. aastal taastati Eesti iseseisvus, hakkasid meie põllumajanduses kohe toimuma suured muudatused. Kuna Venemaaga muutusid suhted halvaks, ei olnud sovhoosidel ja kolhoosidel oma loomakasvatustoodangut enam kusagil realiseerida, sest enne läks see ju peamiselt teistesse liiduvabariikidesse. Peagi hakati likvideerima sovhoose ja kolhoose, kuid seda tehti kiirustades ja läbimõtlematult. Nii hakkas loomade arv järsult vähenema: veiste arv langes kümne aasta jooksul ümmarguselt kolm korda, lehmade arv üle kahe korra.

Peagi alustati talude ja põllumajandusühistute loomist. Lihaveisekasvatuse säilitamine oli raske, sest madalate kokkuostuhindade tõttu ei saadud sellest mingit tulu, vaid töötati hoopis kahjumiga. Riigipoolset toetust, nagu oli teistes riikides, meil ei olnud. Sel ajal tavatsesid lihaveisekasvatajad ütelda: kasvatan lihaveiseid nii kaua, kuni raha jätkub. Lihaveiste arv langes mõne aastaga 2000lt pealt umbes 700le.

Lihatoodang vähenes pärast taasiseseisvumist 10 aasta jooksul 3,6 korda, sealhulgas veiselihatoodang 4,4 korda. Tollel ajal vajati Eestis aastas umbes 100 tuhat tonni liha, ise toodeti aga vajalikust kogusest ainult pool. Puudujääv osa osteti välismaalt. Veiseliha toodang vähenes pidevalt igal aastal, sest seda toodeti kahjumiga. Kujuka pildi veiselihatoodangust Eestis aastate lõikes annab tabel nr. 1.

Osa lihaveiseid viidi lihakombinaatidesse, osa müüdi talunikele. Aretustöö jäi soiku, sest kasvatajatel puudus huvi ja ka raha väheste loomade jaoks välismaalt kallist tõupulli soetada. Statistika ei andnud enam täpset ülevaadet lihaveiste arvust ja paiknemisest. Ka lihaveiste algandmete  töötlemise süsteem arvuti abil katkes.

Tabel 1. Lihatoodang Eestis aastate lõikes
 

Soikeperiood lihaveisekasvatuses kestis umbes 3...4 aastat. Uuele tootmisele aitas elu veidi sisse puhuda asjaolu, et piima madalate kokkuostuhindade tõttu hakkasid paljud piima tootvad väiketalud konkurentsist välja langema, sest neil polnud raha tootmisele esitatud euronõuete täitmiseks. Kuna piimakarjakasvatajad ei tahtnud maaelust loobuda ja et rohumaid oli maal igalpool piisavalt, hakati huvi tundma lihaveisekasvatuse vastu. Sellest ei saadud küll suurt kasumit, kuid tööjõukulu oli märksa väiksem. Sellel ajal hakkas lihaveiste kasvatamisega alustajate hulgas levima piimalehmade ristamine lihatõugu pullidega. See oli küll kõige odavam, kuid ühtlasi kõige aeglasem (minimaalselt 7 aastat) viis puhtatõulisele lihaveisekasvatusele üleminekuks. Teine põhjus lihaveiste kasvatamiseks oli see, et suuremat rõhku hakati panema liha kvaliteedile, sest lihaveistelt saadud liha oli märksa parem. Lihaveis on tuntud ka hea rohumaade „hooldajana": paljud talunikud pidasidki neid sellepärast, et mitte lasta võssa kasvada oma talu ümber olevaid rohumaid.

Pärast Eesti taasiseseisvumist oli lihaveiste arv kahanenud umbes 700ni. Mõne aja pärast hakkas nende hulk siiski vähesel määral kasvama, kuigi selleks soodsad tingimused puudusid. Polnud riiklikku toetussüsteemi ja loomade kokkuostuhinnad olid madalad.

Esmakordselt hakati massilisemalt loomi ostma alates 2002. aastast. Kui Ivari Padar oli põllumajandusminister, saadi lihaveiste ostmiseks 2,25 miljonit krooni. Hiljem toetas nende ostu ka Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu. Sellest ajast alates hakkaski lihaveiste arv Eestis kiiresti suurenema.

Tabel 2. Lihaveiste arv tõugude viisi

Lihaveiste import hakkas järsult suurenema 2002. a., mil riik hakkas tõuloomade välismaalt sisseostu toetama. Sellel aastal osteti küll ainult Ungarist ja Rootsist, kuid 2004. a. alatest juba õige mitmest teisest riigistki.

Tabel 3. Imporditud lihaveiste arv tõugude ja aastate viisi

Tabelist nähtub, et lihaveisekasvatajate huvi on kõige suurem olnud aberdiin-anguse tõu vastu, keda võrreldes teistega on ostetud tunduvalt rohkem. Suurt huvi on pakkunud ka šoti mägiveised.

Pärast herefordide Eestisse toomist 1978. aastal, tegi meie põllumajandusministeerium nende kasvatamise ja aretustöö juhendamise loomakasvatusinstituudi veiseliha uurimise sektori ülesandeks. Mõni aasta hiljem anti tõuaretustöö juhtimise ning tõutunnistuste väljaandmise kohustuse jm Eesti Punase Karja Riiklikule Tõulavale.

Kuna meil oli juba üle 1500 herefordi tõugu veise, keda kasvatati 17 sovhoosis, kolhoosis, kalurikolhoosis ja ettevõtte abimajandis, tahtsime ka Eestis moodustada soomlaste eeskujul herefordikasvatajate klubi, mis kutsutigi ellu 1991. aastal Laimjala ühismajandis toimunud järjekordsel herefordipäeval.

Klubi asutati kui mittetulundusorganisatsioon. Tolle aja seaduste järgi võisid klubisse kuuluda ainult juriidilised liikmed, mitte üksikisikud. ELVI rahalise abiga muretseti pitsat ning klubi tegevusega seotud kulude katteks kehtestati juriidilistele liikmetele liikmemaks. Klubi arve avati Tartu Kommertspangas. Kas ka klubi arvele liikmete poolt raha kanti, jäi teadmatuks, sest pangale kuulutati varsti peale klubi moodustamist pankrott. Ministeerium ei eraldanud klubi tegevuseks mitte mingisuguseid rahalisi vahendeid.

Põhikirja järgi oli klubi tegevuse eesmärgiks Eestis olevad herefordikasvatajad ja sellest loomakasvatusharust huvitatud isikud koondada ühte organisatsiooni, et ühiste kogemuste varal parandada ja laiendada, st populariseerida herefordi tõugu lihaveiste kasvatamist Eestis. Klubi tegevuse ülesandeks oli ka abi osutamine aretusorganisatsioonidele herefordi tõugu lihaveiste tõu täiustamisega seotud aretusküsimuste lahendamisel.

Loodi sõprussidemed Soome, Norra, Rootsi, Inglismaa, Iirimaa, Hollandi, Ungari ja Saksamaa herefordikasvatajatega. 1990. aastal võeti klubi Helsingis toimunud Euroopa herefordi konverentsil vastu Euroopa Herefordi Kasvatajate Assotsiatsiooni liikmeks. Aastal 2000 võeti Argentiinas Herefordi Maailmakonverentsil likvideeritud klubi järglane, Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi herefordi sektsioon vastu Maailma Herefordikasvatajate Assotsiatsiooni liikmeks.

Kui pärast taasiseseisvumist likvideeriti Eestis kõik sovhoosid ja kolhoosid, kahanes herefordide arv 2000-lt 700-le, sest paljud loomad viidi lihakombinaatidesse. Huvi lihaveisekasvatuse vastu kadus, kuna järsk elukalliduse tõus muutis lihaveiste kasvatamise kahjumit andvaks loomakasvatusharuks. Kuna loomakasvatuse mõneaegse soikeperioodi järel hakati huvi tundma ka teiste lihaveisetõugude vastu, kaotas herefordi klubi eksisteerimine oma mõtte. Klubi tegevus peaaegu puudus, kuigi see vireles veel mõned aastad edasi. Kuna aga seaduse järgi pidime klubi uuesti ümber registreerima, millega pidi kaasnema ka kopsaka summa ülekandmine riigile, otsustasime 1998. aastal klubi likvideerida. Kavas oli luua uus organisatsioon, kuhu kuuluksid ka teiste lihaveisetõugude esindajad.

90ndate aastate teiseks pooleks oli Eestis lihaveisekasvatus madalseisust üle saanud. Hakati huvi tundma lisaks herefordidele ka mitmete teiste lihaveisetõugude vastu, sest üha enam hakati tähtsustama liha kvaliteeti. Sajandivahetuseks olidki Eestis herefordi tõu kõrval esindatud ka limusiinid, aberdiin-angused, šoti mägiveised ja šaroleed. Vaja oli organisatsiooni, mis ühendaks kõiki lihaveisekasvatajaid ja aitaks lahendada nende ette kerkivaid murettekitavaid küsimusi. Soome kolleegid soovitasid mitte teha sellist viga, nagu nemad tegid, kui moodustasid iga lihaveisetõu jaoks eraldi seltsi, vaid luua ühine lihaveisekasvatajate selts. Tõugude järgi organisatsiooni killustamine muutvat nende meelest lihaveisekasvatajate murede eest võitlemise tunduvalt raskemaks.

21. juunil 2000. aastal tuli grupp lihaveisekasvatajaid kokku Raplamaale Karitsu Õppetalusse.
Koosoleku 5. päevakorrapunktina otsustati asutada Eesti Lihaveisekasvatajate Selts. Juhatus valiti 3-liikmeline. Üldkoosoleku otsusega valiti seltsi juhatuse esimeheks Leino Vessart, juhatuse esimehe asetäitjateks Vallo Kruusimägi ja Aigar Suurmaa. Revidendiks valiti Nikolai Lotta, auliikmeteks Sari ja Reino Jantunen Soomest. Seega moodustasid vastasutatud seltsi kokku 8 liiget. Tollal oli lihaveiseid Eestis kokku ümmarguselt 1000. 

Põhikirja järgi oli seltsi tegevuse eesmärkideks:
· lihaveiste kasvatamise ja aretamise populariseerimine,
· tõuaretuse organiseerimine, aretusprogrammi koostamine, tõuraamatute pidamine ja tõutunnistuste väljaandmine;
· eeltoodud  eesmärkidega seonduv info-, reklaami ja konsultatsioonitegevus;
· koostöö Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistuga,
· osalemine rahvusvahelistes koostööprojektides ja fondide moodustamine.

Seltsi ootas ees suur töö lihaveisekasvatuse arendamisel, sest selle moodustamise ajal puudus lihaveisekasvatuses riiklik toetus. Tõuloomade ostmine välismaalt ei olnud enamikul inimestel rahapuuduse tõttu võimalik. Veiseliha kokkuostuhind oli madal, lihatõugu veiste liha ei väärtustatud, vaid selle eest maksti piimatõugu veistega võrdset hinda. Kuhu realiseerida lihaveiste liha - see küsimus kerkis hiljem üles igal koosolekul. Kuna lihaveiste kasvatamine andis kahjumit, sõltus nende pidamine sellal ainult kasvatajate entusiasmist, millel  sellisena ei saanud olla pikka tulevikku.

Seltsi asutamise järel hakati loomakasvatajatele väga täpselt selgitama lihaveisekasvatuse olemust ning selle teoreetilisi ja praktilisi aluseid. Tehti selgeks lihaveistega seotud terminoloogia. Kasuks oli seejuures seltsi poolt väljaantud lihaveisekasvatuse käsiraamat.
Seltsi initsiatiivil ja põllumajandusministeeriumi toetusel kehtestati samal aastal riiklik ammlehmatoetus. Pärast vaidlusi saadi ka piimaveiste jõudluskontrollist maha võetud ja lihaveiste jõudluskontrolli pandud lehmadele ammlehmatoetus, juhul kui neil sündis poolverene lihatõugu vasikas, kes kasvas üles lehma all.

Tabel 4. Ammlehmade kasvatamise riiklik toetus

2004. aastal aga kaotati eraldi ammlehmatoetus, seda maksti ammlehmakasvatajatele ühtse veisekasvatuse toetuse alusel 1084 kr. 2005. a. maksti jälle ammlehamatoetust, seekord 1364 kr ja 2006. a. juba 1784 kr. 2007. aastaks kinnitas põllumajandusministeerium ammlehmatoetuseks ühe looma kohta 1889 krooni. Ilma riikliku toetuseta aga ei ole lihaveisekasvatus rentaabel. Kolmel järgmisel aastal saadi toetust tõuloomade impordiks.

2006. aasta oli seltsi tegevuses edukas, sest Rakvere Lihakombinaadiga saavutati kokkulepe lihatõugu veiste kokkuostu hinna suurendamise suhtes, mis oli suurem kui piimatõugu veiste oma. Teatavasti saavutati lihakombinaadiga kolmepoolne (Rakvere Lihakombinaat, Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu ja Estonian-ACB-Vianco OÜ) lihaveiste varumise kokkulepe juba 2005. aasta lõpul. Teine suur saavutus oli see, et koostöös lihakombinaadiga hakati Rakveres valmistama lihaveiste lihast tootesarja: välisfilee, sisefilee, tagaosa sisetükk ja delikatess-hakkliha. See oli lihaveisekasvatuses pöördeline arengufaas - esmakordselt hakati Eestis lihaveiste lihast eri tooteid valmistama ja neid eripakendites müüma. Senini läks kombinaatides nii liha- kui piimaveiste liha piltlikult öeldes ühte patta.

Tabel 6. Meil kasvatatavad lihaveisetõud seisuga 1. okt. 07.