Allikas: novaator.err.ee
Varasemalt majandatud, kuid nüüdseks kaitse alla võetud metsade taastamisel võib vaja minna sihitud raiet, et tekitada rohkem surnud puitu ja metsahäile, mis annaks kadunud liikidele võimaluse uuesti löögile pääseda, osutab hiljutine doktoritöö.
Eesti Maaülikooli metsakorralduse nooremteadur Teele Paluots uuris oma doktoritöös hemiboreaalsete metsade, sealhulgas Natura 2000 võrgustikku kuuluvate vanade loodusmetsade ja rohunditerikaste kuusikute struktuurilist keerukust, elurikkust ja kaitse tõhusust.
Natura elupaik muutunud range kaitse rakendamise vahendiks
Euroopa loodusdirektiivi alusel kaitse alla võetud loodusalade võrgustikust võib leida väga erinevad kooslusi, nagu metsi, niite ja merealasid. Eestis on Natura elupaikade kogupindala 230 000 hektarit, mis jaguneb kümne erineva metsaelupaiga tüübi vahel. Paljud neist piirkondadest asusid varem väljaspool kaitsealu. Neist omakorda mitmed piirkonnad, mida oli varasemalt lubatud majandada, on läinud vähemalt riigimetsas nüüdseks range kaitse alla.
“Kui algselt oli Natura 2000 aladel tegelikult lubatud ka majandustegevus, siis viimase kümnendi jooksul on muutunud see range kaitse rakendamise vahendiks,” sõnas Paluots.
Teele Paluotsa uuringu tulemused näitasid, et uuritud kaitsealadel oli alustaimestiku, eriti sammalde liigiline mitmekesisus suurem. Surnud puidu jaotus näitas, et looduslikemates metsades esines surnud puit sagedamini koos elusate puudega ning ei ole vaid suuremate häiringute tulemus. Majandamata kuusikud olid selgelt eriilmelisemad, puuliike kasvas rohkem läbisegi ning neis leidus ka rohkem surnud puiku, kui oli nähtud varasemates Eesti ja Soome metsi haaravats uuringutes.
Kokku leidis Paluots oma uuringute käigus uuritud Natura metsadest 63 looduskaitselise tähtsusega liiki, sealhulgas 12 sambla-, seitse soontaime-, 17 samblike-, 11 seene- ja 16 mardikaliiki.
Harvendusraie kui ökoloogiline taastamine
Kaitstavatest Natura elupaigatüüpidest moodustavad lõviosa – peaaegu 90 protsenti – läänetaiga, soo-lehtmetsad ning raba- ja siirdesoo metsad. Teised metsatüübid jäävad ülejäänud 10 protsendi sisse.
Teele Paluots keskendus oma töös paljuski Ida- ja Lõuna-Eestis esinevale läänetaigale ja rohundite rikastele kuusikutele, mis nägid varasemalt tihedat majanduslikku kasutust. Kuna tegu on viljakate kasvukohtadega, sai sealt ka kvaliteetset puitu võrdlemisi kiiresti. Niisiis uuris värske doktor, mida võiks nende elupaikadega tulevikus teha.
Ökoloogiline taastamine tähendab inimese poolt kunagi muudetud looduskeskkonna parandamist. “Kui räägime taastuvatest elupaikadest, mis võib-olla asuvad kaitsealade puhvertsoonides, siis tegelikult saaks seal kaaluda erinevaid majandamistegevusi, mis toetaks lamapuidu ehk surnud puidu teket. Samuti võiks mõelda harvendusraietele, mis soodustaks mõne konkreetse puuliigi arengut, mis on jällegi mõne kaitsealuse liigi säilimiseks oluline,” tõi ta välja.
Paluots tõi näiteks lendorava, kes vajab oma elukeskkonnas eeskätt haavapuud ja varjumiseks kuuske. Seetõttu saaks Paluotsa hinnangul tuua ajaloolistesse majandusmetsadesse, mis piirnevad haavikute ja kuusikutega, harvendusraiega sisse just neid puid. “Tegemist on metsadega, kus inimene on niikuinii alati toimetanud. Selliseid vanemaid metsi saaks valikulise raiega kujundada haavikuteks või ka kuusikuteks,” arutles ta.
Lisaks saaks säärase raiega tekitada metsa looduslikkuse vaatest olulist surnud lamapuitu. “Kaitsealadel oli tegelikult märgatavalt suurenenud lamapuidu hulk ja see toetab ka minu uurimistöö põhjal looduslikku mitmekesisust. Kui me räägime majandusmetsadest, siis tihtipeale on lamapuud sealt välja viidud,” nentis nooremteadur.
Raiega saab toetada liigilist mitmekesisust
Teele Paluots märkis sedagi, et kvaliteetse puidu tootmiseks on varasemalt püütud hoida majandusmetsade liigiline koosseis võimalikult ühtlasena. Samas, kui tegu pole just kuivade või soostunud aladega, on metsad looduslikult enamasti ikkagi segametsad. Paluots toonitas, et isegi kuusikus kasvab looduslikult erinevaid lehtpuuliike.
“Kui räägime minu uuritud metsadest, siis tegelikult peamise taastamistöö viisina näengi seal erinevate raievõtetega loodusliku häiringuga sarnaste tulemuste tekitamist. Näiteks raiume metsa häilud sisse, mis meenutavad tormiheidet. Seejärel jätame lamapuidu sinna maha ja seal saab hakata kasvama uus metsapõlv,” sõnas Paluots.
Teine võimalus liigilise koosseisu mitmekesisuse tõstmiseks on raiuda metsast rohkem välja mingit konkreetset puuliiki. “Kui näiteks kuhugi põllumaale on istutatud 100 protsenti kuuske, võiks mingitest osadest kuuse välja raiuda ja lasta looduslikul seemnebaasil peale tulla. Edasi võiks lasta sellel kujuneda näiteks pärna, jalaka või kase liikidega. Nii tekib rohkem liigilist varieeruvust,” tõi nooremteadur näite.
Eesti metsakaitse seis on maailmalõikes väga hea
Teele Paluotsa hinnangul on Eesti kaitsealade rohevõrgustik üsna hästi metsadega kaetud ja nende sidusus on hea. “Riigimaadel neid elupaiku ka aktiivselt hoitakse ja nendega arvestatakse. Arvan, et kui me räägime üldisemast metsakaitsest läbi erinevate meetmete, siis Eesti seis on võrreldes ülejäänud Euroopa riikide või maailmaga üldiselt päris hea,” lisas nooremteadur.
“Teised riigid ainult unistavad sellisest süsteemist, kus neil oleks nii hea andmebaas nagu meil on metsaregistri näol. Seal me näeme puude vanuse, kasvukoha ja liigi lõikes tegelikult kogu Eesti metsa andmestikku. Meil on väga pikalt kogutud metsaandmed ja meil on tehtud laialdaselt liigiinventuure. Teisisõnu saab meie metsade kaitstust ja seisundid väga hästi hinnata,” lisas ta.
Tuleviku osas toob Teele Paluots oma doktoritöös esile vajaduse leida erinevaid lähenemisviise tasakaalustamaks metsade kaitset, säästvat majandamist ja taastamist. “Täiustada tuleks surnud puidu hindamissüsteemi ja metsade majandamise kavandis võiks rohkem arvestada kaitsealuste liikidega. Kui meil on tegemist taastamist vajavate elupaikadega, tuleks taastamistööd tegevustena plaani võtta ja tööd ellu viia,” võttis ta kokku.
