Allikas: Sanna Vest, lihaveisekasvatuse konsulent. Avaldatud 10. juuli 2025 Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi veebis
Veiste puhitus kujutab endast olulist terviseriski karjatamisel rohumaadel, mis sisaldavad suures osakaalus liblikõielisi kultuure, nagu ristik ja lutsern. Eriti tasub seda jälgida lühiajaliste rohumaade ja ädalate portsjonkarjatamise puhul.
Veise vatsas toimub sööda mikroobne fermentatsioon, mille käigus toodavad seal elutsevad miljardid mikroorganismid looma ainevahetuseks vajalikke toitaineid. Selle protsessi käigus eralduvad gaasid, peamiselt süsinikdioksiid ja metaan, mis kogunevad vatsas ning moodustavad „gaasitasku“ selle ülaossa. Kui gaaside kogus saavutab kriitilise taseme, aktiveerub söögitoru avanemise juures olevate sensorite vahendusel röhitsemismehhanism ning gaasid eemaldatakse loomulikul teel. Häirete esinemisel selles mehhanismis või gaaside liigsel tootmisel võib aga kujuneda välja puhitus.
Puhitus jaotub kahte põhitüüpi
- Vaba gaasi puhitus, mis on harvem ning tavaliselt seotud füüsilise takistusega (nt söögitoru ummistus), mille tõttu gaasid ei pääse väljuma.
- Vahutav puhitus, mida käsitletakse järgnevas tekstis ja mis on sagedamini esinev karjatamisega seotud seisund.
Vahutav puhitus tekib olukorras, kus vatsas moodustub väikeste gaasimullidega vahumass. Seda soodustab liblikõieliste taimede kiire ja intensiivne fermentatsioon. Tekkiv lima ning taimeosakesed moodustavad koos bakteriaalse tegevusega vahu, milles gaasid jäävad kinni ega pääse loomulikul teel välja. Selline rõhu tõus vatsas võib põhjustada looma seisundi kiire halvenemise. Taoliste väikeste osakeste teke on eriti iseloomulik ristiku puhul, kuid võib ilmneda ka noore, kiudainetevaese rohu korral. Suur rohu kasvukiirus suurendab riski märkimisväärselt.
Samuti on teaduslikult tõendatud, et vastuvõtlikkus vahutavale puhitusele on osaliselt geneetiline. Seetõttu on soovitatav eemaldada karjast loomad, kellel on korduvalt täheldatud puhituse esinemist.
Vahutavat puhitust võib esineda ka intensiivse teraviljapõhise söötmise korral. Risk suureneb, kui veised saavad piiramatus koguses kontsentraat- või täissööta söödamajadest, kuid ei saa piisavas mahus struktuurset ja kiudaineterikast koresööta (nt heina või põhku).
Mõned soovitused, et vältida ebameeldivat puhitust karjamaal:
- Enne karjamaale viimist, eriti ristikurohumaale või niiskesse keskkonda, tuleb loomadele pakkuda piisavas koguses silo, heina või põhku, et vältida karjamaale minekut tühja vatsaga. Soovitav on järk-järguline harjutamine uue sööda või karjamaa liigiga.
- Karjamaal viibimise ajal on soovitatav hoida kättesaadavana kvaliteetset jämedat sööta (nt põhk söödarõngas), et stimuleerida närimist ja süljekasvatust. Sülg omab looduslikult vahuvastast toimet.
- Karjatamisel tuleb vältida katkestusi. Ka portsjonkarjatamise puhul on oluline hoida vats pidevalt täidetuna ning tagada loomadele katkematu juurdepääs söödale, et vältida puhitusriski suurenemist seoses tühjade perioodidega.
- Korduvate juhtumite korral tuleb loomad eemaldada probleemse põllu pealt ning jätkata karjatamist alles pärast kultuuri küpsemist või tasub sööt sealt koristada näiteks siloks.
