Põllukultuuridel kasutatakse kasvuperioodil üsna palju erinevaid pestitsiide ja väetisi, et kaitsta taimi haigustekitajate eest, soodustada taimede paremat kasvu ja arengut. Kui palju kemikaalide jääke jõuab läbi köögi-, puu- ja teraviljade ning marjade inimese toidulauale?
Tingimustes, kus põllumaa osatähtsuse EL-s keskmisena on vähenenud, Eestis aga suurenenud seab ühesugune taimekaitsevahendite 50% üldkoguste vähendamise nõue Eesti teiste liikmesriikidega võrreldes ebavõrdsesse olukorda.
Taimekaitsevahendite ohutuks kasutamiseks on äärmiselt oluline pidada kinni kõigist nõuetest tööde teostamisel
Eesti põllumajandusmaastik on ajaga oluliselt muutunud. Sadade aastate jooksul moodustasid suurema osa põllumajandusmaastikust looduslikud rohumaad, nüüdseks on aga järjest enam suurenenud haritava maa osakaal ning see trend jätkub. Kui pole just tegu mahepõllundusega, siis kasutatakse haritaval maal rohkemal või vähemal määral ka keemilisi taimekaitsevahendeid. Nähes põllul pritsi, tekib arusaadavalt inimestel küsimus enda turvalisusest – seda nii põldude keskel elades kui ka juhusliku möödumise korral, kirjutab Põllumajandus- ja Toiduameti taimekaitse ja väetise osakonna nõunik Timo Torp.
Taimekaitsevahendi Eestis turule tulekuks peab kõigepealt selles sisalduv toimeaine Euroopa Liidu üleselt läbima hindamise ja saama heakskiidu. See põhjalik protsess on aluseks juba sama toimeainet sisaldavate taimekaitsevahendite tsonaalsele riskihindamisele.
Integreeritud taimekaitse põhimõtete rakendamine on oluline tööriist keskkonna ja elurikkuse hoidmiseks ning rohepöörde ja talust taldrikule strateegiaga seotud eesmärkide saavutamiseks. Taimekasvataja põhieesmärk on saavutada põllumajanduskultuuri maksimaalne saagikus võimalikult väikeste kuludega. Taimekaitsevahendeid kasutatakse taimehaiguste ja -kahjurite ning umbrohtude tõrjeks, suurendades sellega saagikust ja kvaliteetse toidu tootmist.
