Ülevaade Eesti keskkonnaseire tulemustest
Eesti Maaülikoolis 28. novembril toimunud konverentsil „Põllumajandus ja keskkond“ räägiti põllumajandustootmise mõjust keskkonnanäitajatele – mis on hästi ja kus on vaja teha muutusi.
Eesti Maaülikoolis 28. novembril toimunud konverentsil „Põllumajandus ja keskkond“ räägiti põllumajandustootmise mõjust keskkonnanäitajatele – mis on hästi ja kus on vaja teha muutusi.
Nii püsivad rohumaaribad kui ka hekid ja põõsasribad suurendavad maastiku mitmekesisust, pakuvad läbi aasta elu-, varje- ja toitumispaika s.h. tolmeldajatele ja kahjurputukate looduslikele vaenlastele. Rohumaaribad vähendavad põllule jõudvate umbrohtude ja kahjurputukate hulka.
Uuringu tulemused on ka väärtuslikuks sisendiks riikliku mullaseire arendamisel. Uuritud metoodikate integratsiooniks riikliku mullaseirega ei ole sisulisi takistusi, kuid perspektiivis tuleks pöörata suuremat tähelepanu seire- ja referentsalade võrgu arendusele. Referentsalade võrgustik peaks katma olulisemaid Eesti põllumajanduspiirkondi ning mullastikuvaldkondi.
Sel suvel valmis ülikooli Mustamäe linnakus kolm elurikkuse uuringut, mille võib kokku võtta nii: tänu mitmekesisele maastikule meil on, mida hoida.
Poollooduslik niit on inimese ja metsiku looduse käepigistus. Ühelt poolt on tegemist majandatava maaga, teisalt elavad seal liigid, kes vajavad avarat ja looduslähedast maastikku.
Õpilased hindasid muldade elurikkust ja loendasid vihmausse valitud põllulapil, et vihmausside arvukuse põhjal öelda, kas põldu haritakse keskkonnasõbralikult.
Umbes pool Euroopa pinnast on hõlmatud põllumajandusmaaga, mis on elu- või toitumispaigaks väga paljudele liikidele. Euroopa põllumajandusmaastikega seotud elurikkuse näitajad tekitavad aga muret, kirjutab Eesti Põllumajandusuuringute Keskuse peaspetsialist Eneli Viik.
Taimekaitsevahendi Eestis turule tulekuks peab kõigepealt selles sisalduv toimeaine Euroopa Liidu üleselt läbima hindamise ja saama heakskiidu. See põhjalik protsess on aluseks juba sama toimeainet sisaldavate taimekaitsevahendite tsonaalsele riskihindamisele.
Eesti põldude mullaelustiku elurikkus on väga kõrge, kuid mõned laialtlevinud maaharimise võtted võivad viia mulla vaesestumise teed.
Kui jagame haritava põllumaa (1,5 miljardit hektarit) planeedi elanike vahel ära, jääb igale inimesel umbes 2000m2 põllumaad. Sellel alal peab kasvama kõik mida Emake Maa pakkuda võib